Dermatoloog Kristi Abram: Päevitades ei suuda keha kogu taveks D-vitamiini talletada

Mida peaksime uuesti rääkima päevitamisest

Päevad on nüüd taas muutunud pikemaks kui ööd ja päike käib üle taevavõlvi kõrgema kaarega kui talvel. Ilusad ilmad toovad inimesi rohkem õue. Nagu me kõik teame, on päevasel ajal värske õhu käes liikumine väga soovitav. Õues liikumine on hea viis olla füüsiliselt aktiivne, lisaks tõstab see meeleolu ja aitab kaasa D-vitamiini moodustumisele organismis. Paraku on pikaajalisel päikese käes viibimisel ka negatiivsed mõjud, mistõttu on mõistlik uuesti rääkida ka päevitamisest ja fotovananemisest.

Fotovananemiseks nimetatakse naha enneaegset vananemist, mis on põhjustatud korduvast kokkupuutest ultraviolettkiirgusega (UV). Peamiseks UV-kiirguse allikaks on eelkõige päike, aga ka kunstlikud UV-allikad, näiteks solaariumid.

Kuidas toimub fotovananemine?

Selleks tuleb natuke seletada naha ehitust. Nahk koosneb kolmest kihist: kõige peal on õhuke epidermis ehk marrasknahk, mis koosneb üksteise kõrval tihedalt asetsevatest marrasknaha rakkudest ehk keratinotsüütidest, nende vahel paiknevad hõredalt melanotsüüdid, mis toodavad pigmenti. Epidermise all paikneb dermis ehk pärisnahk, mille peamiseks rakutüübiks on kollageeni tootvad fibroblastid. Pärisnahas paiknevad rakud hõredalt ja on palju rakuvaheainet, mille peamisteks komponentideks on mitmesugused valgud, peamiselt kollageen ja elastiin. Need kiud mõjutavad naha tugevust ja elastsust ning vastutavad naha sileda ja noorusliku väljanägemise eest. Dermise all paikneb subkuutis ehk nahaaluskude, mis koosneb peamiselt rasvarakkudest.

UV-kiirguse toimel tekib nahas hulgaliselt reaktiivseid  hapnikuosakesi ehk vabasid radikaale, mis kahjustavad nahavalkusid. Seda protsessi kutsutakse oksüdatiivseks stressiks. Hapniku radikaalid suruvad nahas maha kollageeni sünteesi ja kiirendavad selle lagunemist. UV-kiirguse mõjud nahale on silmale nähtavad. Nahk muutub õhemaks, kaotab oma elastsuse ja lõtvub, tekstuur muutub karedamaks ja tekivad kortsud. Lisaks kaotab nahk oma loomuliku sära ning tekivad ka inetud pigmendilaigud, sest melanotsüüdid hakkavad tootma ülemääraselt melaniini. Kuna UV-kiirgus kahjustab ka naha veresoonte seintes paiknevat sidekude, siis ilmuvad nähtavale ka pindmised veresooned ehk teleangiektaasia. Teleangiektaasiat nimetatakse mõnikord ka kuperoosaks. Kuperoosat peetakse ka ühe laialt levinud näonahahaiguse, rosaatsea varaseks staadiumiks. Kuna UV-kiirgus soodustab lisaks põletikurakkude väljumist veresoontest, siis võib see esile kutsuda ka põletikulise rosaatsea.

Eelkirjeldatud muutused nahal on siiski pigem kosmeetilist laadi ja ei põhjusta ohtu patsiendi elule ja tervisele, kuigi raske on leida inimest, kes vabatahtlikult tahaks näha välja vanem, kui tema passijärgne vanus võimaldaks. Hoopis tõsisem probleem fotovananemise juures on mitmete nahakasvajate arengu esile kutsumine. Kuigi nahakasvajate tekkimises mängivad rolli paljud erinevad tegurid, nt pärilikkus, inimese immuunsüsteemi seisund, kokkupuude toksiliste ühenditega ning kiirgused, siis ultraviolettkiirgust peetakse üheks kõige olulisemaks faktoriks nahavähi kujunemisel. Ultraviolettkiirguse toimel tekitatakse rakkude tasemel kahjustusi rakutuumas paiknevas pärilikkuseaines DNA-s. Selle tulemusel võib rakk hakata pidurdamatult paljunema ja muutuda vähirakuks. Selliseid DNA „rikkeid“ esineb rakkude jagunemisel pidevalt, kuid enamasti leiab immuunsüsteem need kiiresti üles ja „rikked“ parandatakse või elimineeritakse koheselt. Kuna UV-kiirgusel on samaaegselt immuunsüsteemi pärssiv toime, siis fotovananemisega nahas enam DNA kahjustatud piirkondi nii hõlpsasti „ei tunta ära“ ning on loodud tingimused nahavähi tekkimiseks.

Kas inimene saab ise midagi teha naha päikesekahjustuse vältimiseks?

UV-kiirgus on üks peamiseid tegureid naha vananemisel ja nahakasvajate tekkimisel. Õnneks on see üks vähestest teguritest, mille hulk on arvestataval määral inimese poolt kontrollitav. Ultraviolettkiirguse peamiseks allikaks on päikesekiirgus. Nagu eelpool öeldud, on päike meile vajalik D-vitamiini sünteesimiseks, seetõttu põhjendavad paljud inimesed oma arutut päevitamist vajadusega koguda D-vitamiini. Kaasajal on inimestel võimalus reisida eksootilistesse maadesse, kuhu meie esivanematel liikuda polnud võimalik. Ka suvel puhatakse rohkem kui vanasti ja sageli just nimelt rannas. Nagu juba öeldud, siis mida heledama nahaga inimene seda suurem on risk päikesepõletuseks. Eriti suure riski all on lapsed, sest laste nahk on õhem ja õrnem ning kaitsemehhanismid ei ole täielikult välja kujunenud. Lapseeas saadud päikesepõletusi loetakse tõsiseks riskiteguriks nahakasvajate arengus hilisemas eas. Öeldakse, et nahal on oma „mälu“ ja kahjustused kumuleeruvad järk-järgult kogu eluks, isegi kui päikesepõletus on näiliselt paranenud.

Tegelikult piisab täiskasvanud inimesel päikeselisel aastaajal (maist kuni augustini) päevase D-vitamiini koguse saamiseks 15-minutilisest jalutuskäigust – spetsiaalselt D-vitamiini saamiseks päevitada ei ole tarvis. Talvisel perioodil soovitatakse meie kliimavööndis nii lastel kui täiskasvanutel D-vitamiini toidulisandina igal juhul juurde tarvitada, sest päevad on lühikesed ja tööl või koolis olles ei pruugi valgel ajal üldse õue sattudagi. Paljud on arvamusel, et kui suvel väga palju päevitada või talvel soojal maal käia „akusid laadimas“, siis neid D-vitamiini puudus ei ohusta. Kuigi D-vitamiini poolväärtusaeg kestab mitmeid nädalaid, ei ole selline „ette päevitamine“ kuigi mõjus, sest keha  ei suuda nagunii kogu talveks vajalikku kogust vitamiini korraga sünteesida ega talletada.

D-vitamiini kättesaadavus päikese toimel sõltub olulisel määral sellest, missugune on inimese nahatüüp. Heleda nahaga inimene on tunduvalt päikesetundlikum ja saab oma vajaliku vitamiini kätte tunduvalt lühema ajaga kui tumedanahaline. Samas on heledanahalistel tunduvalt suurem päikesepõletuse oht. Evolutsiooniliselt on välja kujunenud olukord, et põhjapoolsetel laiuskraadidel elavate inimeste nahatüüp on pigem hele ja mida ekvaatorile lähemale, seda rohkem kohtab tumedama nahaga inimesi. Selline evolutsiooniline kohastumus võimaldab tumedanahalistel inimestel ekvaatori piirkonnas vältida päikesekahjustust, heledanahalistel põhjamaades aga saada kätte vähesest päikesevalgusest adekvaatne kogus D-vitamiini, mis võimaldaks talve üle elada.

Õnneks on viimastel aastatel tänu laiapõhjalisele teavituskampaaniatele hakanud inimeste tervisekäitumine muutuma. Enam ei peeta liigselt päevitunud nahka kuigi ilusaks, sest see toob rohkem esile kortsud ja näitab inimest märksa vanemana. Kui nn nullindate perioodil oli väga trendikas olla ülipruun isegi talvisel perioodil, siis viimastel aastatel päris šokolaadiks päevitunud inimesi kohtab märksa harvemini, sest teadlikkus UV-kiirguse (sh solaariumi) kahjulikust mõjust on laialt teada. Hea on tõdeda, et eelkõige on mõtteviisi murrang toimund nooremate inimeste hulgas. Küsitakse palju nõu, kuidas päikesekreeme korrektselt kasutada ja kuidas kaitsta oma lapsi. Tavaliselt soovitan suvel otsesest keskpäevase päikese käes viibimisest hoiduda ja valida oma tegevusteks hommikupoolik või pealelõunane aeg, kui UV kiirguse tase on madalam. Seda eriti soojadel maadel reisides, kus meie inimeste jaoks on harjumatult intensiivne päikesekiirgus. Juhul, kui keskpäevase päikese käes viibimine on vältimatu, siis tuleks valida vastav riietus – laiema äärega müts, mis kaitseks nii juukseid, nägu, kui ka kõrvalesti, pikemate varrukatega pluus ja pikad püksid või seelik. Ära ei tohi unustada ka UV kaitsega päikeseprille. Kuigi nahas on ka teatud loomulikud kaitsemehhanismid (nt antioksüdantide süsteem), mis püüavad kiirguse kahjulikku mõju neutraliseerida, siis need ressursid kulutataksegi paraku umbes 15-20 minuti jooksul ära ja nahk ei suuda end enam ise kaitsta. Seetõttu tuleks katmata kehaosadel kindlasti kasutada päikesekreemi, kui on ette teada, et päikese käes viibitud aeg venib pikemaks kui 15-20 minutit. Päikesekreemidel on tavaliselt ka juurde lisatud SPF number, mis näitab, kui efektiivse kaitse kreem meile tagab. Meie laiuskraadil peaks SPF 30 olema enamasti piisav, kuid lõunamaades soovitan kasutada tugevamaid kreeme, mille SPF on vähemalt 50. Laste puhul tuleks kindlasti eelistada lastele mõeldud tooteid, aga need toimivad sama efektiivselt ka täiskasvanute puhul. Päikese kätte minekul tuleb kreem juba eelnevalt nahale kanda, mitte siis, kui päikesepõletuse sümptomid valu ja punetus on juba tekkinud. Kreemitamisel ei tohiks unustada kõrvalestasid, nina ja labajalgade pealispinda, mis kipuvad sageli ära põlema. Kiilanevatel meestel võib tekkida sageli päikesepõletus ka pealae piirkonnas, kui nad on unustanud mütsi pähe panna või pealage kreemitada.

Päris meeleheitlikuks enda kaitsmisel ka muidugi ei tasu muutuda. Arvan, et kui inimene läheb korraks ajalehte tooma või prügipange välja viima, siis nii põhjalikku ettevalmistust ei ole siiski tarvis ette võtta.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi päike toob meile kevadist soojust ja rõõmu, võib ta olla ka meie vastu salakaval ja tekitada soovimatuid nahakahjustusi. Olgem ettevaatlikud ja kaitskem endid ning oma lähedasi! Kui me seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi!